Avastamata Gruusia

Gruusiast ( tänapäeval ehk paljudele rohkem tuntud kui Georgia), on kuulnud vast iga eestlane. Paljud on seda maad külastanud endise Nõukogude Liidu ajal - kellele ei meenuks Suhhumi ja Batumi kuurortid, Borjomi vesi, Gruusia veinid ning ülirikkalik söögilaud, Gruusia hoogsad tantsud, tumedat verd mehed ning loomulikult pealinn Tbilisi. Gruusia on meie vaimusilmas kauge ja mägine maa, kus elavad vinged dzigitid ja kust on pärit šašlõkk. Ilmselt selline ettekujutus oli ka enamusel meist, kes me kuumal juunikuu õhtul Tallinna lennuväljal end Tbilisi poole teele asutasime. Meie - need olid 14 turismitöötajat Eesti erinevatest firmadest, kes igaüks oma ootustega selle reisi olid ette võtnud. Võõrustajateks lennukompanii Air Baltic ning Gruusia reisibüroo Berika International. Enamusele oli see reis tundmatusse ning nagu me kohapeal tõdesime – omal käel poleks keegi meist sellist reisi ette võtnud...sest liiga tundmatu ja võõras tundus see kauga maa siit Eestist vaadatuna.

Esmalt lennust – Tallinnast Tbilisi saab lennata kompanii Air Baltic abiga (ümberistumisega Riias). Air Balticu kohta võib öelda vaid kiidusõnu. Meie saatja, Laime Riisimäe, sai samamoodi hästi hakkama kolleegidega nii Tallinnas kui ka Tbilisis. Ning kuna meil õnnestus sihtkohta lend teha äriklassis, siis olid meie kogemused positiivsed.
Lend ei ole pikk, ca 50 minutit Tallinnast Riiga ja sealt 3,5 tunniga Tbilisi. Ebamugavaks teeb reisimise vast ainult öine lend koos ümberistumisest tingitud viivitustega. Jõudes pärale kella kolme paiku (kohaliku aja järgi), saab magama heal juhul kell 4. Öine saabumine Tbilisiisesse on suhteliselt muljetevaene - olime unised ning kõikjal laius pimedus.

Vastuvõtt kohaliku firma poolt oli aga soe - kohe bussis algatati ekskursioon ja üksteisega tutvumine. Rääkisime me kõik need kolm päeva vene keeles, sest see on grusiinidel hästi suus ja muu keelega (näiteks inglise keelega) jääb hätta, eriti veel maal ja mägedes. Meie hotelliks sai väga edeva nimega Hotell Edelweiss. Hotell seestpoolt - suured kõrgete lagedega toad, tubades konditsioneer ning mõnedel tubadel ka rõdud, oli soe vesi, oli TV ja telefon -seega kõik vajalik olemas! Hommikusöök oli nagu kodus tehtud (nii ta tegelikult sündiski) - maitsev ja rikkalik. Hotelli väline olemus ei vastanud aga samaga - parim ettekujutus lubaks seda pidada kas töökojaks või siis laohooneks. Tänav, kus hotell paiknes, nägi välja nagu ehtne lõunamaa tänav - vanamehed istuvad ja suitsetavad, poisikesed mängivad jalgpalli ning naised arutavad millegi üle kõva häälega. Kui vaadata hotelli kodulehte http://www.edelweiss.ltd.ge/, siis uskuge mind, see pilt, mis avaneb kohapeal, on sootuks midagi muud, kui see, mida näete veebis. Hotellide kohta kokkuvõtlikult: kõik nad on sarnased, seda nii arhitektuuri kui ka taseme poolest. Üldse on Tbilisis vaid mõned kõrgema klassi hotellid (kaks Mariotti ketti kuuluvat, ilmselt 4 tärni hotellid ja rajatav SAS Radisson, mis tõotab tulla kõige tipum oma olekult).

Rääkides meie hotellist ja atmosfäärist meie hotelli-tänaval, tuleb tõdeda, et kogu Tbilisi ja Gruusia tervikuna jätab oma olekult sarnase mulje. Üldine linnaelu on nagu lõunamaades ikka - kohalikud naudivad elamist ja olemist, pisut on kõik räämas ja korrastamata, aga see neid endid ei paistnud eriti häirivat. Ei ainasatki värvi peale halli ja musta (ka taevas oli kõik need päevad enamasti pilves), inimesed on riietatud samasse värvi, linnapilt on kohati meeleolus "eile lõppes (tuuma)sõda". Suured paneelelamud on seisukorras, et aru ei saa, kas nad on lammutamisele määratud, või ehk siiski elatakse neis... Poemajandus jaguneb kaheks – on nn. peatänava kallid butiigid, kust võib leida kõiki tuntud kaubamärke üle maailma ning on nurgapoed, mis end super- ja hypermarketiteks kutsuvad. Suveniirivalik on kahjuks üsna kesine – vaid veinid (maailmatasemel) ja nipet-näpet veel. Kinzalle üle piiri viia ei lubata, kuulsad veinisarved ( tehtud kohalike veiste sarvedest) on nii võltsid, et need jäid küll ostmata, magusatööstus puudub samuti. Üle jäid veel kohalike käsitöömeistrite poolt valmistatud papaahad ja kootud mütsid-sokid.

Kuna Gruusia on Eestist ikkagi ca kolmandiku võrra suurem riik, siis ei ole mõeldav, et kolme päeva jooksul jõuab kogu maa läbi sõita. Meie reis viis lisaks Tbilisile ka mägedesse tutvuma sealse eluga ning meie sihtpunktiks oli üks kahest Gruusia suusakuurortist - Gudauri. Elu maal on võrreldes Eestiga selles mõttes erinev, et neil on maastik ikka hoopis midagi muud. Kõrgust 2000-3000 meetrit üle merepinna, pilt selline, et võtab hingetuks. Karjamaad ja elumajad on kohati sellises asendis, et ei kujuta hästi ettegi, kuidas sinna jõuda, rääkimata seal elamisest. Aga eestimaalasele on Munamäe tippu arvestades kõrgust küll ja küll. Juunikuus oli kahe kilomeetri peal veel kohati lundki näha ja pilt on loomulikult erakordne. Pilved näisid kui suitsuvined, mis mägede kohal hõljusid, vihmaperiood oli käimas või algamas (sellest ei saanudki sotti), igatahes mägijärved mäslesid ning olid ideaalsed raftingumatkaks. Kohalikud karjatasid keset teed oma lehmi-lambaid, külad olid vaiksed ning pisut nagu väljasurnud. Elu maal on veelgi hallim, kui elu Gruusia linnas. Majad ja külad on meie ettekujutuses täiesti elukõlbmatud, katused on olematud, aknaid kohati polegi, kuid ometi seal elatakse... Kuna talvel langeb temperatuur kohati – 20 kuni –30 kraadini, siis külmaperioodiks suletakse kõik ruumid, peale ühe, kuhu kogu pere koondub elama. Köetakse ja hoitakse soojana vaid ühte ruumi. Suve saabudes võetakse taas muud ruumid kasutusele. Selline olukord ei ole seletatav grusiinide vaesusega, vaid nende elustiil ei ole lihtsalt nii pedantne ja grusiin ei ole nii usin, nagu eestlane. Mis käest kukub, see sageli sinna ka jääb. Asjad ei pea alati olema nii korras, nagu nad võiksid olla, peaasi, et oma funktsiooni täidavad. Selle parimaks näiteks on meie külastus ühte kohalikku WC-sse. WC nimelt oli kohaliku restorani juurde kuuluv ja selles oli, nagu veel “vanemad inimesed mäletavad”, auk põrandas, mis pidi ära ajama nii ühe kui ka teise asja. Uksi sellel WC-l ei olnud, nii et naisterahvad tegid üksteisele elavat seina, et püüda midagigi varjata. Elektrit ei olnud, sest ust ju ka polnud, valgus paistis niigi. Et aga sees oli õhtuti hämar, siis oli lisatud küünal, nii igaks juhuks. Kätepesuks kraanist vett ei olnud, selleks oli ämber ja kopsik, millega sai kätele (või kuhu iganes vaja oli) vett kallata. Kokkuvõttes, Euroliidu nõuetele absoluutselt mittevastav, kuid samas oma funtsioone ju täitis! Koondina võib öelda - Gruusia maapiirkonnad on otsekui filmist “Sõrmuste Isand”. Igal mäekünkal on vanu kindlusevaremeid, kirikuid ja ilmselt sõjalise otstarbega ehitisi. Nende külastamisel läks järg juba kolmanda torni juures sassi, mis ajastust ja mis otstarbel. Igal juhul on neil ehitisi juba Bütsantsi aegadest. Lehmad, lambad ja kitsed jalutavad keset mägiteid, mistõttu autoga liiklejatel tasub olla ettevaatlik. Väga südantsoojendav on näha grusiiinide suurt patriotismi lipu kasutamise näol - niipaljudes variatsioonides Georgia punast risti ma poleks ettegi kujutanud. Mägiteede ja tänavate ääres istuvad aga kohalikud kaubitsejad, kellelt sai osta näiteks ehtsa lambvillase papaahha ca 150 krooniga.

Unustamatuid muljeid ei jätnud Gruusia mitte ainult oma kurbade ja räämas majadega ning meile kohati harjumatu vaesusega. Kaugel sellest, enamus grusiinidest elab kindlasti õnnelikumalt ja paremini, kui meie siin. Mägedes elavate inimeste keskmine eluiga läheneb 100-le aastale, sest õhk ja toit on tervislik nig mingeid elumuresid ka pole. Üht keskmist grusiini võib iseloomustada kui rikkaliku sisemaailma ja suure südamega inimest, kes on uhke oma maa, rahva ja riigi üle, kellel küll pole suurt maja ja viimasel peal autot, kuid kes teab, kuidas pidutseda ja kuidas oma külalist kostitada. Söögid ja joogid väärivad gruusiast rääkides omaette raamatut. Hinkaalid, lavašš, tsahhobili, šašlõkk jpm, on vaid killuke gruusia köögist. Meid lausa rabas nende toidukultuur. Laud restoranis on alati lookas, isegi kui toitu jääb enamuses järgi. Meie komme tellida ja tõsta ette täpselt nii palju, kui tunned, et kõhtu mahub ning seejärel kohustus süüa taldrik puhtaks, ajas neid lihtsalt naerma. See on ju lausa toidu mõnitamine. Toit on selleks, et seda oleks palju ja seda tuleb nautida. Toit on neil värske, maitsev, samas tervislik ja kõik on ka konservatiivse eestlase jaoks söödav. Ning kui see loputada alla kohaliku veiniga ( mis on maailmatasemel), siis on elamus täielik. Võib öelda, et kohati meile tundus, et me vaid sööme ja sööme ning tõuseme ühest lauast vaid selleks, et istuda järgmisesse. Kohalikud mehed on tõsised toostiütlejad, ka see on teada-tuntud gruusia traditsioon (siinkohal soovitan kindlasti vaadata filmi “Kaukaasia vang”), ning väga osavad tantsijad, milles saab veenduda, kui külastada mõnd kohalikku restorani. Meil õnnestus näha, kuidas pärast kohustusliku eeskava lõppu (mis oli hoopis midagi muud, kui meie kaerajaan) tulid tantsupõrandale restorani külastajad, noormees ja neiu, ning esitasid sama tantsukava sama ehedalt.
Mida veel Gruusia kohta – seda, et sealt on pärit maailma vanim kirjakeel (mõnedel andmetel enam kui 5000 aastat vana), sealt on leitud maailma vanim homo sapiensi ehk siis kaasaegse inimese eelkäija jäänused ja nende endi arvates on Gruusiast alguse saanud ka veinitootmise traditsioonid. Gruusia kuurortid on tänase päevani head ja ilmselt saavad veelgi paremateks. Kuigi Gruusia on täna oma majanduslikult arengult veel kõvasti meie Euroopalikust elukvaliteedist maas, on seal ometi avastamist küllaga - matkamine mägedes, rafting mägijõgedel või suusatamine, need on peamised tegevused, mille pärast tasuks sinna reisida. Elu on neil odav, kogu maa kuulub riigile, mistõttu keegi teie käest ei küsi, mis te siin teete või kuhu lähete. Inimesed on avatud ja sõbralikud. Kogu Gruusia on kristlik maa, kuritegevus on madal ja ohtlikud piirkonnad, nagu Abhaasia ja Lõuna-Osseetia jäävad eemale. Seega – avastamist ja unustamatuid elamusi leiab Gruusiat küllaga. Eestlastele on sinna reisimine viisavaba, Eesti on Gruusia kõige suurem sõber, järelikult on ka eestlane grusiini kõige suurem sõber! Tehke ainult enne sõitu pisikene dieet, et kõht ikka kohalikuks köögiks ette valmistada. Head reisi!

Gruusia

Gruusiast, ehk täna paljudele rohkem tuntud ka kui Georgiast, on kuulnud vast iga eestlane. Kes ei oleks kuulnud Suhhumi ja Batumi kuurortitest, Borjomi veest ja Gruusia veinidest, ülirikkalikust söögilauast, Gruusia hoogsatest tantsudest, tumedat verd meestest ning loomulikult pealinnast Tbilisist. Gruusia on oma ürgses looduses ja muutumatus elustiilis meile tänaseni avastama maa, kust võib leida palju sellist, mis Eestis puudub. Baltic Tours soovitab võtta oma reisiplaanidesse just Gruusia, et kogeda pisut teistsugust elulaadi ja tavasid ning õppida tundma üht maailma vanimat kultuurihälli.

Kevad 2007 / Kristo Krumm

Lisainfo ning tellimine Baltic Toursi puhkusereisde osakonnast.

Telefon: 630 0400; 740 0000