Reisikava

Ajavahet arvestades jõuab lend Kingstonisse kohale sama päeva õhtuks. Reisijuht Tarrvi on kõigil sõltumata sellest, mis kell keegi saabub, lennujaamas vastas. Ööbime Kingstoni kesklinnas Jamaica-stiilis hotellis, kust on väsimusest hoolimata mugav minna lühikesele õhtusele jalutuskäigule - soe õhk, möödujate uudishimulikud pilgud, öise suurlinna salapära ja esmase kohtumise uudsus. Pealinnaga lähemat tutvust tegema tuleme uuesti reisi lõpus, praegu puhkame välja pikast lennureisist ja lülitame sisemised kellad Jamaica ajale.

Hommikul sõidame sagivast Kingstoni “asfaltdzunglist” Kariibi mere liivastel randadel asuvasse väikesesse rahulikku kalurikülakesse. Sellest külast saabki meie baaslaager ja kodu, kust teeme väljasõite, kuid mis on ka ise tõeliselt maaliline ning äge koht ja annab tunnetuse Jamaica igapäevaelust. Siin asubki autentne ja tõeliselt chilli “no problem“-Jamaica. Majutume lihtsasse, kuid mugavasse ja hingega peremajutusse, mida peab meie tulevane õde, Sister-Monica. Lisaks tubadele on meie päralt köök, sisehoov, mõne sammu kaugusele jääv mererand. Õhtupoolikul ujume, lõõgastume, sööme head toitu, tutvume kohalikega - puhkus ongi lõpuks alanud.

Selle ja enamus hilisemaid väljasõite teeme privaatse (ning loomulikult värvilise ja lõbusa) van’iga, mille juht Leroy on meie sõber siitsamast külast – seega jätkub Jamaica patois-english’i keeletund igal neelatud kilomeetril.

Külaelu päevad algavad Jamaica hommikusöögiga mõnes populaarses kodukohvikus, kuhu igaüks saab minna siis, kui uni läheb ja tuju tuleb – äratuskella kasutame sellel reisil nii vähe, kui võimalik. Sest see on ka puhkus ning just hommikul on mõnus tassikese kohvi kõrvale külaelu jälgida. Traditsioonilisemate hõrgutiste hulgas saab neis kohtades osta ka Jamaica põnevat rahvushommikueinet - ackee puuvilja soolakalaga, Jamaica Blue Mountain kohvi aga on üks kallimaid kohvisorte maailmas. 

Kui kõht täis ja kohalikega jutud räägitud (ning veidi keelekõlaga harjutatud), siis jätkub puhkus, kohanemine kliima ja kohaliku meelega, sest tõenäoliselt oleme sattunud maailma sõbralikumasse linnakesse ja parimasse randa, kus mõnusalt lõõgastuda ning oma meel järjest enam Jamaica õigele „sagedusele“ tuunida.

Läheme paadiretkele Black River mangroovisohu, kus võime lisaks veelindudele kohata ka alligaatoreid. Paat on ainult meie seltskonna päralt, seega saame valida ise nii suunda, tempot kui peatusi. Peame piknikku, peesitame kaldal ja hüppame jõkke. Jõe kaugemas otsas asub kummaline džunglibaar, kus teeme kindlasti ühe Red Stripe’i peatuse. Tagasiteel aga peatume pikemalt ühes Jamaica legendaarses, kuid keset merd asuvas baaris. Selles imetlusväärses scenes võid lasta muusikarütmis oma mõttel horisondi taha minna või snorgelda siinsamas helerohelises vees baari puitjalgade vahel. Kahju oleks siis, kui praegu kiire oleks – õnneks ei ole.

Õhtupoolikul jõuame tagasi oma järjest kodusemaks muutuvasse kalurikülakesse.

Kes tahab kaluriküla kohalikega hängida ja päevasel kuumal ajal eriti liikuda ei soovi, nende päralt on täna fantastilised rannamõnud. Lisaks sellele on kalurikülas küllaldaselt chillimise ja nn “elu jälgimise” kohti, kus inimesi ja elu vaadata, jääkülm kookospähkel, värske mahl või Red Stripe’i õlu käeulatuses. 

Aga kes soovib, võib minna koos kohalike kaluritega varahommikul kalale ning tulla tagasi enne päikseloojangut. Kaluritel oleks huvitav ja paljud neist on hea meelega nõus näitama oma eluviisi – ei juhtu just tihti, et mõni välismaalane nendega ühes soovib minna. Kunstihuvilistele on küllaldaselt ägedaid kohti, kus joonistada, maalida või näiteks luuletusi või reisikirja kirjutada. Fotograafiahuvilisi peame kahjuks kurvastama, sest head vaated ja tegevuskaadrid ei paista siin küll lõppevat. Haha! Väga inspireeriv on, väga! Elu juhtub sinu silmis iseenesest - võta ainult kaamera kätte ning passi tänavanurgal.

Läheme väljasõidule – peame pikniku Jamaica ilusaima veekose juures. Saame nautida troopilise saareriigi loodust, otse selles einestades ja kurku karastades. Tolles veevulinarikkas kohas on ka hea lihtsalt lõõgastuda, aga ka ringi uidata – värvikirevaid ja unikaalseid hetki, mida näiteks fotoaparaadi mälukaardile talletada, on siin rohkesti. Õhtuks jõuame taas tagasi nüüdseks juba täitsa koduseks saanud kalurikülla.

Sel päeval toimub Jamaica toidu valmistamise töötuba (workshop) saareriigi elukutselise koka juhendamisel. Jamaica on saar, kus ka kõige lihtsamad toidud on väga maitsvad ja hõrgud. Nii ka selles minimalistlikus troopikaköögis valmivad “rasta ital”- ja “reggae fish” toidud. Loomulikult naudime hiljem valmistatu maitset – kus mujal kui rannas koos unustamatu päikeseloojanguga.

Väljasõit Appleton’i rummitehasesse. Appleton on Jamaical 1749 a. sündinud rummifirma, mida impordivad rummiteadlikumad riigid üle maailma. Appleton’i rumm võib olla puskarilaadne hele, mis on hea koteilide valmistamiseks, või lausa konjaki tüüpi tumedat sorti, mida tarvitatakse puhtalt.

Külastame küla ligidal asuvat rasta farmi ja vaatame, mis taimi ja vilju sealmaal kasvatatakse ning kuidas nood maitsevad. Kes maaelu näha ei soovi, saab külastada shoppamiseks või suurema restorani külastuseks lähedal asuvat suuremat linna. Hiljem puhkame, peseme reisitolmu kehalt. Õhtul fantastiline päikeseloojang, head inimesed, jutud, joogid ja lemmiktool rannas.

See on see päev, kui mõtled, et tahaks siia elama asuda, sest kõik on ju olemas: muusika, inimesed, rahu, chill, söök, jook - ja muidugi rand, merelained ja palmipuud. See päev on täpselt nii vaba, nagu sa ennast ise sisimas tunned. Puhkus ja kehakosutus, et valmistuda Kingstoni seikluseks.

Teeme ühise õhtusöögi küla parima koka juures ja eriliselt värsketest mereandidest ning hiljem kuulame lõkke ümber kohalike rastade laulujuppe ja korralikku kitarripininat. Kindlasti jäi paljudele südamesse nii mõnigi inimene, koht, vaade või söök ja nüüd, millele on vaja korralikult ütelda “Jällenägemiseni!” : ) Jah-jah, jätame tekkinud heade sõpradega nägemist ja lubame võimalusel tagasi tulla – kindlasti ei jää see mitmele meist viimaseks korraks Jamaical ja selles kalurikülas.

Sõidame Kingstoni ja seame ennast sõbralikult sisse juba esimesel päeval tuttavaks saanud Jamaica-hotellis, mida aga nüüd vaatame juba hoopis teise, kohalikuma pilguga. Samal hilisõhtul külastame Kingstoni reggae-roots ja ka reggae-dancehall õhtut: Vinyl Thursday, Day Rave ja hiljem (alates kella kolmest öösel) Wappingz Thursday. Peol saab igaüks olla nii kaua, kui jaksab, sest ööbime hotellis siinsamas Kingstonis. 

Külastame Bob Marley kodukohta Trenchtownis ja ka Ta muuseumit. Usume, et tänu Bob Marley’le ja tema loomingule on ära jäänud mitu sõda ja sündinud tuhandeid häid mõtteid. Paljud said (ja saavad) just Bob Marley’lt teada, mis on reggae muusika või et on olemas saar nimega Jamaica.

Hilisõhtul külastame Kingstoni reggae-roots ja ka reggae-dancehall õhtuid.

Väljasõit Kingstoni varjatud kose juurde. Turistid ja isegi paljud Kingstoni elanikud ei tea seda kohta, kuhu meil õnnestub minna. Sööme oma kaasa toodud toitu ja laseme koseveel ennast masseerida. Hiljem võime külastada ka Kingstoni äärelinna õhtuelu ja melu.

Ärkame Kingstonis ja pärastlõunal shoppame suveniire, värvilisi riideid ning muud Jamaica kraami, õhtul aga ootab meid korralik suurlinna-stiilis õhtusöök, sest Jamaica võib olla ka midagi enamat, kui tänavanurgalt kahmatud „jerk chicken“. Õhtustame maailmakuulsa Usain Bolt’i restoranis “Tracks & Records” ja kes tahab, saab sealt võimalusel ka Bolti t-särgi koos originaalse signatuuriga “sebida”, sest “Jamaica, no problem!”. 

Hiljem saame külastada Devon House’i, kus toimub tavaliselt roots reggae muusikaõhtu (soenduseks) ja kel jaksu, siis ega selgi õhtul muusika- ja ööelu-melust puudu ei tule.

Maandame reisimõtteid ja häid emotsioone. Pärast lõunat jõuame lennujaama ja siis Euroopa poole teele. Koju jõuame 16. päeva õhtuks.
Läbi ta sai, aga pole hullu, sest - Jamaica, no problem!